“See on kunst – ma ütsi seda, raisk!”

“Mina ei hakka endast mingit kuvandit looma, ma olen see, kes ma olen. See, mis ma teen, ongi see, mis ma tunnen. Täpselt nii ongi,” iseloomustab Beebilõust end ise.

Kohtusin Beebilõustaga Piradose esinduskaupluses Tehnika tänaval. Ta jõudis oodatust pisut varem. Näost veidi kohkunud olekuga sammus enesekindlalt uksest sisse. Küsimuse peale, miks nii morn, vastas ta, et hammas valutab. Valgete tenniste alt paistsid erinevat värvi sokid. Endi sõnul ei ole tal kunagi aega sokkidele paarilisi otsida. Või neid lihtsalt ei olegi.

Pakkusin talle istet ning küsisin, kas võin meie vestluse ka lindistada. “Ainult siis, kui sa salament ei ole,” naeris ta ning noogutas seejärel. Pärast mõne küsimuse esitamist tuli poodi klient, kes soovis dressipükse osta. Beebilõusta silmates sattus noormees aga hämmingusse ning küsis, et ehk võib tuntud räppariga pilti teha. Beebilõust oli koheselt nõus ning haaras riiulist ka särgi, mil kirjas ’’Pirados made me do it’’

Beebilõust ehk kodanikunimega Andrus Elbing on 35-aastane Eesti räppar ja luuletaja, kes oma loomingus tugevaid kriitikanooli ühiskonna ning süsteemi üldise toimimise pihta suunab. See on reaalsus, et praegu on halvad ajad ning parematest aegadest unistada ei ole mõtet. “Ma ei unista, ma teen. Tahaks südamega elada,” ütleb Elbing konkreetselt. 

“See, kuidas Beebilõust ütleb sulle seda sada tuhat korda “Nahui sa koputad!”, kuidas see pinge kasvab, kuidas see põlglik süüdistus läheb üle mõrvalikuks ähvarduseks. Beebilõusta hääl ja flow on nii ürgselt isikupärane, tema vokalisatsioonid on alati tähendusrikkad. See on kunst – ma ütsi seda, raisk!” iseloomustab Beebilõusta ja tema loomingut Eesti noorte kirjanike vaimne isa Kaur Kender. Kender leiab, et teist sellist Eesti räpikultuuris ei ole.

Aastaid vangis istunud Elbing jõudiski muusikani Rootsi kardinate taga. Oma esimese loo “Tsoonikooslus” pani ta niisamuti seal kirja. “Ma tahaks selle loo kaotada, see on jumala s*tt lugu. Ma tahaks teha oma muusikat nii, et kui seda pärast kuulan ei tunneks häbi,” iseloomustab mees oma tee algust. Ta räägib, et on üks kast, mida nimetab arhiiviks ning seal sees on lood, mille valmimisprotsess on kestnud aastaid. “Seal on lugusid aastast 2010 ja vanemaidki. See kast tuleks põlema panna. See arhiiv tuleks põlema panna,” ütleb mees.

Oma debüütalbumi “32 Kuupi” andis Beebilõust välja 2011. aastal. 2015. aastal ilmus “Resotsialiseerumine x Valge Lipp”, mis ühtlasi pälvis ka aasta parima Eesti Hip-Hop albumi tiitli ning 2016. aastal viimase järg “Resotsialiseerumine x Must Lipp”. Ühtlasi on Elbing öelnud, et uut albumit ei tule enam kaua oodata. “Juba sel aastal,” lisab ta muiates.

Kuidas Su lugude valmimisprotsess välja näeb?

See on kontrollimatu asi. Sama kontrollimatu kui seemnepurse – tuleb siis, kui tuleb. Tunde järgi käib see asi. Ei ole nii, et hommikul ärkan üles ja “oh, nüüd ma kirjutan”. Mingi tühja koha pealt tuleb mingi asi ja sellest võib tulla see, et olen kaks päeva üleval, kirjutan ja jauran mingi looga. Kolmandal päeval avastan, et see on sitt ja jääb seisma. Või siis on hea.

Suurim insipiratsiooniallikas.

V*tt.. Mis on siis? Lõppkokkuvõttes taandub kõik ühte kohta. Ma ei tea, mis asi see inspiratsioon üldse on, kui aus olla. Inspiratsioon on igal pool. Ma arvan, et ma ei ole saanud veel inspireeritud ja ma alles liigun sinnapoole. 

Lugu, mis sind kõige rohkem puudutab.

Lood on nagu lapsed onju.  Praeguse seisuga ei ole seda lugu olemas. Okei, mis mulle korda läheb, okei teeme nii. See on periooditi erinevalt. Näiteks “Mendid” ei lähe mulle üldse korda, aga siis jälle mingid sellised lood, mis rahvani ei jõua, need lähevad mulle rohkem korda.

“Troonid on mo”, viimasest albumist, läheb väga korda. Kunagi koolis hakati ütlema, et ära tee nii, vaid tee nii. Mulle öeldi, et sinust ei saa mitte midagi. Öeldi, et mine õpi amet ja mine tööle, siis on ehk kõik hästi. Mina ei tahtnud seda.. Sellepeale öeldi, et olen hüperaktiivne ja mind tuleb hullumajja panna. No näed, need troonid on nüüd mo.

Mis tunne sul pärast esinemist on?

Oleneb livest, kui on ikka mingi rets live, siis olen tund aega pärast esinemist veel väga-väga läbi. Ma võrdlen esinemisi poksiga, poksivõistlusega. Üks lugu on üks round. Et on päris keeruline, mitte keeruline, aga raske. Laval valdavad mind erinevad tunded, seda ei  ole võimalik kirjeldada.  Tavaliselt video pealt analüüsin oma live, mis tegin valesti, mis õigesti. Jälle paralleel poksiga. Nii ongi! Ehk siis publik on vastane, kes tuleb nokki lüüa. 

Kas sul on keegi kõrval, keda saad jäägitult usaldada, ka kümnekonna aasta pärast?

Piradose vennaskond. Ja sõbrad. Kogu lugu.


Tule loe intervjuu teist osa ehk Beebilõusta fännide esitatud küsimuste vastuseid SIIT!

 

Artikli autor: Lee

Fotod: Mikko Leo